Entry: Jutupaunik... Friday, February 16, 2007



KP rääkis mulle eile loo.. Ma võtan endale loa selle siia üles panna...

Ühes kalurikülas elasid ühes väikeses majas kaluri naine ja väike poeg.Nad ootasid isa merelt koju...
Ema ütles pojale,et ta vaadagu anast merele.. Varsti tuleb isa,kalalaevaga ja täispurjes.Poiss vaatas ja ootas..  Vaatas merikajakaid ja haigruid kõrgel tevas kuni öö kattis silmapiiril maa ja mere üheks.. Isa ei tulnudki... Ema poos ennast järgmisel päeval üles..                                                                                                  
Nii seisab ühes kalurikülas üks vana maja.. Seal on vaikne ja jahe ja majaon ajaga kaotanud oma sära.. Kui tähelepanematult seda maja vaadata,võiks arvata,et see on maha jäetud..
Kuid igal ööl süttib majas petrooleumilamp.. See seisab laual,mis on akna all ja laua taga istub 70 aastane mees,habemes ja räsitud.. Ta vaatab igatsevalt merele.. Ta ootab oma isa.. Sest ema lubas,et isa tuleb ja poiss usaldas oma ema.Sest poiss uskus.. Ja usub siiani.. Aga laev,mis lebab merepõhjas seilab koduranda vaid üürikestes unenägudes.. Kuid usk jääb..
Ja nii süttib tuluke igal ööl...

Igasugused lood võivad tunduda head ja hästi kirjutatud.Aga kui sa mõtled loo taha selle inimese üüratu kurbuse ja maailmavalu,siis hakkab   õudne küll.. Tahaks ju tõesti väga väga  aidata,kui ma näen,et inimesel paha on...
Mitte ainult KP puhul.. Teiste lood ka.. Lihtsalt kurbnukker on kõrvalt näha,kuidas inimesel on halvemast halvem.. Kohe teeks,jookseks,või midaiganes,et ainult teisel kergem  hakkaks...

 Siin on jälle see,et kuula ära teiste lood,sest sa ei tea kunagi,millal maailm sinu vastu kuri on ja sinul üks lugu meeles mõlgub...



 

   0 comments

Leave a Comment:

Name


Homepage (optional)


Comments