Entry: Kõik on uus,kuid siiski vanamoodi... Thursday, January 24, 2008



Näed siis.. Ajal mil ma peaks olema ninapidi bioloogia õpikus ja teise käega kirjutama perekonnaõpetuse esseesid ja üle nende õppima ka vene keele sõnu tulen mina ja kukun blogeeruma.. Eks mittemeeldivad asjad asendatakse tihti parematega,eksole. Tuli nagu ind kirjutada ja siin ma nüüd siis olen..
Kuidagi raske on olnud viimasel ajal.Mitte,et midagi uut oleks jutunud,ei.. Midagi nagu torgib hinges ja see teeb hinge haigeks ja nii ma siis nagu ei oskakski enam asjadest rõõmu tunda,mitte nii,nagu varem vähemasti...
Igatsus ? Võib-olla,kõlab üsna loogiliselt ja kindlasti on sedagi mu põues peidus.
Hirm ? Jah,mis nüüd hirm,mure oma teadmatuse pärast pigem.Dumat nada,ne prosta arvata,et oioioi,ma ei tea,mis ja kus ja mida.. Eks näis.
Kurbusepisik sellest,et mõni pole juba pikemat aega siiras ja aus ?Jah,see häirib.Väike hämamine,ok,aga järjepidev suud suitsetav vale vale otsa,see lihtsalt teeb uskumatult kurvaks.
Nii nendest kui ka muudest jamadest olengi ma siis jälle sisse mässitud.Mu sees,sügaval sügaval elab hingerahu,aga ta  on vajunud kaugele kaugele.. Leidub veel neid,kes seda märkavad välja kaevata,see teeb rõõmu..
Sellest tulenevalt mõtlesin ma,et hämmastav,kuidas inimene,kellest sa üldse ei oska mõndasid asju oodata võib sind üllatada.Märgates ja mäletades asju,mida sa oma arust justkui varjad ja millest paljudel aimugi pole.See on südantsoendav,kui selliseid asju avastab.. Siiras rõõm,mis sest,et ma ei käi ja ei hõiska.Minu rõõm,minu sees.

Lõppemas on meie esimene nädal vastremonditud VHK majas.Juba remondi ajal seal piilumas käies oli kõik nii võõras,nii võõras.Justkui oleks maja ära vahetatud.
Siiski on siit-sealt tuttav,sest ehitaja jättis nii palju kui sai vanamoodi.. Esmaspäeval valmis majas ringi vaadates mõtlesin ma küll,et ilus maja,aga see vana õhkkond läks koos vanade pragunenud seinte ja väsinud üldmuljega minema.. Kindlasti,selline nagu VHK oli siis,selliseks tema enam ei saa.. Ikkagi uuendus,eksole..Vana maja pluss on juba see,et inimesi näeb rohkem.Pühavaimus oli põhiline oma klass ja mõned juhuslikud möödujad. Aga see on huvitav,kuidas võis tajuda seda,et meie kooli hing tuli ikkagi õpilastega koos Pühavaimu majja kaasa.Nagu Kersti kunagi ütles,et "Kui meie oleme koos on ka vhk hing meiega koos" See ongi nii. Tasapisi hakkab see vaim jälle vanasse majja tagasi hiilima..Tal kindlasti läheb aega,aga ta siiski tuleb tasapisi.Ta peab ennast jälle kokku korjama,küll suure osa pühavaimust,küll pisikesed killud Vene 31st,mõned nupukesed,mis olid hüpanud õpilaste koolikottidesse ja taskutesse ja suur tükk,mis pages ehituse eest tagaaeda.. Aed,see on juba omaette teema.. Istusin täna söökla taga väikeses söögisaalis,kus meie väikese rühma tunnid toimuvad ja järsku vaatasin aknast välja.. Peas hakkas momentaalselt laulma "Aias vohavad tühjus ja valu.." läksin akna juurde uurims,et mis meie muinasjutulises aias tehtud on.Midagi.See on MEIE aed,meie müstiline muinasjutuaed,küll ilma pinkideta keskel,aga siiski..Ilmast tulenevalt nägi ta pisut sünge ja räsitud välja,aga see ei olnudki oluline.Siis ma juba vaatasin,et jah,siia see vaim siis pakku pugeski.Läksin õue,siis just algas lumesadu,aga see polnud jõudnud veel tuisuks minna,nagu nüüd on.. Seisin seal ja vaatasin ringi... Ja tundsin tuttavat tunnet,nagu oli siis,kui eelmine sügis seal istutud sai.. Lumi muudkui sadas ja aias oli oma müstiline olemine.Seda vist lisasid ka keskele paigutatud hämara valgusega õuelambid... Seisin seal,kuni külm hakkas,sest jope olin ma ometigi sisse jätnud.. Mõtlesin,et "ikkagi oma..." ja läksin sisse tagasi...

Nüüd istun siin,õppimislainelt maas,joon kohvi,mille ma just tegin,kuigi ma kakaod tahtsin,aga kuidas sa teed kakaod,kui piima pole,eksole.
Püüan ennast tagasi õppima lainetada,muidu tuleb mu murehunnikusse veel  paar labidatäit juurde.. Aitab kah...

   0 comments

Leave a Comment:

Name


Homepage (optional)


Comments